Eile hommikul seisin pahaaimamatult Tallinnas Paberi trammipeatuses ning ootasin Kama2 (Kursus Arenevatele Marketing Agentidele) meeskonna juhiseid seminaripaika jõudmiseks. Suur oli minu üllatus, kui meie ees jäi seisma trammikohvik Pauliine, Kama2 logosid täis. Astusin hämmeldunult pardale ning jäin põnevusega ootama, mida põnevat korraldajatel järgnevaks seitsmeks tunniks planeeritud on. Päeva jooksul oli üllatusmomente veelgi.   14917297_1257242800964507_8594806206128245220_o Tegu on kõige keerulisemates oludes toimunud seminariga, millel ma olen osalenud. Kolisev rong ning mööda vihisevad tuled proovisid esinejatega võrdselt tähelepanu püüda ning esimesel tunnil oli keeruline keskenduda. Hiljem ma ei pannudki enam väga palju õues toimuvat tähele, kuid see võis olla tingitud rohketest ülesannetest ning headest esinejatest. Leain, et seminari pidamine trammis oli väga hea lüke demonstreerimaks, et elus ei ole alati kõige ideaalsemad tingimused olulise edastamiseks ning kiire kohanemine on kõige alus. Enda kodutööd esitledes oli tükk tegemist, et püsti püsida, mikrit hoida ja veel kaasa võetud maketilt märkmepabereid haarata. Sel ajal, kui tegime oma esimese kohvipausi/peatuse Kadriorus, astus trammi Rasmus Kagge, kes meile avalikku meediasse pääsemise põhitõdesid tutvustas. Vaatamata sellele, et ta pidi esinema liikuvas trammis, mis raputas, kolises ja mürises, oli ta ettekanne põnev ning küllaltki interaktiivne. Kõik esitatud küsimused said endale vastuse ning avaliku meedia roll ühiskonnas sai minu jaoks veelgi selgemaks. Minule mõjus esitlus tõesti inspireerivalt ning panin nii mõnegi nipi endale kõrva taha.
14991449_1257281954293925_5351252522207947436_o
Rasmus Kagge ettekanne avalikust meediast
Ühel hetkel ütles ta, et meil on täpselt üks tund, et kirjutada valmis pressiteade ning see ka mõnda meediakanalisse üles saada. Teema, millest kirjutama pidime, oli inimeste arvamus autojuhtidest, kes segavad bussi- ja trammiliiklust ning meetmed, mida rakendades olukord liikluses paraneks. Tuletan siinkohal meelde, et olime endiselt trammis ning info kätte saamine oli veidi raskendatud. Nimelt öeldi meile, et Hobujaama peatuses teeb tramm uksed lahti ning meil on inimeste intervjueerimiseks täpselt nii palju aega kuni järgmine tramm meile taha jõuab. Siinkohal räägin ma paarikümnest sekundist, heal juhul paarist minutist. Tegime kiire tööjaotuse: Elo ja Marion läksid peatuses inimesi intervjueerima ning Kerly oli neile fotograafina abiks. Mina hakkasin pressiteate alust valmis kirjutama ning meie uus tiimikaaslane Mattias otsis erinevate ajalehtede toimetuste kontakte. Pinge oli kõrgel, kuid võistlusmoment nelja tiimi vahel hoidis mõtted pidevalt teemal. 14939524_1257765854245535_6547258869067240724_o
Järgmises peatuses teeb tramm uksed lahti ning teil on inimeste intervjueerimiseks täpselt nii kaua aega kuni järgmine tramm peatusesse jõuab.
Praktilise ülesande lahendamiseks kulus kogu lõunapaus ning täpselt siis, kui tegin hiirekliki viimase meili saatmiseks toimetusele, algas Ailar Väärtmaa loeng sotsiaalmeediast. Kuna tunnen Ailarit juba kooliajast ning viimas(t)el aasta(te)l on ta oma sotsiaalmeedia-alaseid teadmiseid jaganud nii Facebookis, kui ka 7blaze podcastides, olid mul ootused juba üsna kõrgele kerkinud. Kahjuks esitluselt ma midagi uut teada ei saanudki ning ilmselt vähene kogemus või esinemisnärv tegid oma töö. Esitluse alguses küsis ta küll, et mida me teada tahame, kuid sinnapaika see nimekiri jäi ning ta piirdus vaid üldtuntud teadmiste puudutamisega. Palju aega kulus tal mõtete kirjutamisele, kuid kuna olime trammis, nägid heal juhul vaid paar inimest, mis ta kirja pani. Aga ma ei saa seda Ailarile pahaks panna, tramm ei ole just kõige lihtsam esinemispaik ning usun, et see oli üks põhjustest, miks kuulajate tähelepanu raske võita oli.
15000011_1257760837579370_4156786334766384459_o
Ailar Väärtmaa ettekanne sotsiaalmeediast
Tükkmaad põnevam oli aga järjekordne praktiline ülesanne. Pidime tegema Tallinna Linnatranspordi AS’ile kahe nädala jagu sotsiaalmeediapostitusi ning see pidi valmis olema selleks hetkeks, kui jõuame Ülemistele (umbes pool tundi). Fotode tegemiseks oli meil peatustes samuti nii kaua aega, kuni järgmine tramm meile lähedale jõuab. Meie meeskond kasutas seda võimalust kahel või kolmel korral, et trammiga turvalisust ning hoolivust üles kutsuvaid pilte teha. Kuna ajalimiit oli lühike, pidime meeskonnaga valiku langetama ning kvaliteedi asemel rõhusime kvantiteedile, et anda edasi võimalikult palju oma mõtteid, mida saab vajadusel kunagi veidi professionaalsemalt teostada.
Ülesandeks oli teha Tallinna Linnatranspordi AS’ile kahe nädala jagu sotsiaalmeediapostitusi vabalt valitud kanalis. Ajalimiit: kuni jõuame trammiga Ülemistele
Korraldajad tegid endale võib-olla karuteene sellega, et peale nii vägevat seminari on väga keeruline midagi sama üllatuslikku välja mõelda ning osalejate ootused on kõrgel. Siinkohal ei jää mul muud üle, kui neid usaldada ning laupäeval kohale minna! Seekordne seminar jättis minusse nii sügava jälje, et võimalusel räägiksin sellest tundide kaupa, elamus oli tõesti meeletu! Olen üsna kindel, et hakkan edaspidi seda seminari koolitustel näitena kasutama ja see ilmselt jääb üheks nendest seminaridest, mis alati esimesena meelde tulevad. Kiitus korraldajatele! Milline on olnud Sinu põnevaim sõit või seiklus ühistranspordis? 14976806_1257761047579349_7287451873558813100_o
Fotod on tehtud Kama2 meeskonna poolt.